Kas seda on palju palutud? See on minu arust kõige kergem sõna ja üks esimesi, mida väiksena ära õpitakse, aga kas seda on siis tõesti nii raske öelda? Sellepärast, et väiksena sai liiga palju? Sellepärast et enam ei viitsi ja arvad, et pole mõtet? Kas 'tänks' või ükskõik mis keelne tänu või släng asendab seda? Ei? Või lihtsalt ei ole meeles seda öelda? Või lihtsalt ei taha tänada? Või oledki lihtsalt tänamatu? Halb kasvatus? Keegi ei täna sind? Lihtsalt arvad, et sulle tehakse head ja sa võid niisama võtta oma 10asja ja tehtud töö või misiganes ja jalga lasta? Ei? Ebaviisakas? Jah.
No mai tea.. Aitäh ei ole ju ometi nii keeruline sõna, et seda mitte öelda. Vahel tekib tunne, et ma olen üks viisakamaid, aitäh poolest kindlasti. Ja kui ma millegipeale pettun, siis tavaliselt on see ütlemata tänusõna. Ole mats, kui tahad. Oled Mats Kuremäelt? Ole.
Üks asi, mida mina hindan, on kindlasti viisakus. Viiest tähest koosnevat sõna ei ole ju teabmis keeruline välja öelda. Lihtsalt nõme. Ja tead mis kõige nõmedam on? Välja pressitud tänu. Näiteks kui peab ütlema "võta heaks!" või "pole tänuväärt" või mis iganes ja siis lõpuks tuleb see närune 'aitäh' mida oodanud olen. Labane. Parem jäta ütlemata kui hakka välja pressima. Ja siis vahel küsitakse, 'pole tänu väärt? Mille-eest?" No kui mitte millegi, siis mitte milelgi. Järgmine kord lihtsalt võid pista oma palumised sinna samma ja otsida kedagi teist. Aitab kah. Ega mul ei ole midagi kellegi abistamise vastu, vastupidi. Endaarust aitan ma just päris palju ja ma vahel ei taipagi, miks ma kõike seda nõus olen tegema. Aga ega mul seepärast paha tunne ole. Ei. Vastupidi. Mulle meeldib. Teenin karmale plusspunkte. Aga mitte ainult sellepärast ei tee ma seda, vaid põhjuseid on palju. Kui inimesed on kallid, siis sa ju teed nii, et neil hea oleks või natukenegi parem. Aga kui oled selle ära teinud, ja sealt midagi vastu ei tule, vaid edaspidine blokkimine, siis no jah.. teinekordki eks? Ei. Ei siis enam teist korda tule. Aga no kui inimene on nii ära harjunud, et teda muudkui aidatakse ning kui siis aega pole ja abi ei tule, siis on kohe solv blokk mase. No vabandust. Võinoh, milleks vabandada? Seda ei oska kah viimaselajal keegi. Ainult "sorry" või "sorts" või misiganes x-sõnad. Mõttetu. Nagu näiteks poodides. Kõik siblivad ja teevad omaasju ja siis pressivad oma fakin kärude ja värkidega, jooksevad üksteist maha ja ei tee väljagi kui keegi viga saab. Keegi saab tänaval peksa, ega siis kah keegi vahele ei tuleks. Okei, see läks pisut teemast välja aga savi.
Kunagi öeldi mulle, et miks ma nii palju vabandan. Miks? Aga no kui ma olen eksinud, siis oleks ju kena vabandada või oma viga tunnistada. Mitte vastu punnida. Minule meeldib, võin isegi vist öelda, et mul on üüber hea tunne kui keegi minule aitäh ütleb millegi eest. Seda on ilus öelda ka. Nagu pisike kompliment või midagi. Ilus. Aga kui kõik tahavad inetud olla, siis lasku käia. Igaühe enda valik, mis ütleja mina olen, eksju? ☺
Ma tõesti ei tea, mis mul täna viga on ja nii palju poste teen. Mingi imelik olen vist, thehe. Aga no eks ma hakkan piiri pidama. Ammu poel teinud siis nüüd on mingisugune tuhin peal. Kohati meeldib. Hakkab külge kasvama.
No mai tea.. Aitäh ei ole ju ometi nii keeruline sõna, et seda mitte öelda. Vahel tekib tunne, et ma olen üks viisakamaid, aitäh poolest kindlasti. Ja kui ma millegipeale pettun, siis tavaliselt on see ütlemata tänusõna. Ole mats, kui tahad. Oled Mats Kuremäelt? Ole.
Üks asi, mida mina hindan, on kindlasti viisakus. Viiest tähest koosnevat sõna ei ole ju teabmis keeruline välja öelda. Lihtsalt nõme. Ja tead mis kõige nõmedam on? Välja pressitud tänu. Näiteks kui peab ütlema "võta heaks!" või "pole tänuväärt" või mis iganes ja siis lõpuks tuleb see närune 'aitäh' mida oodanud olen. Labane. Parem jäta ütlemata kui hakka välja pressima. Ja siis vahel küsitakse, 'pole tänu väärt? Mille-eest?" No kui mitte millegi, siis mitte milelgi. Järgmine kord lihtsalt võid pista oma palumised sinna samma ja otsida kedagi teist. Aitab kah. Ega mul ei ole midagi kellegi abistamise vastu, vastupidi. Endaarust aitan ma just päris palju ja ma vahel ei taipagi, miks ma kõike seda nõus olen tegema. Aga ega mul seepärast paha tunne ole. Ei. Vastupidi. Mulle meeldib. Teenin karmale plusspunkte. Aga mitte ainult sellepärast ei tee ma seda, vaid põhjuseid on palju. Kui inimesed on kallid, siis sa ju teed nii, et neil hea oleks või natukenegi parem. Aga kui oled selle ära teinud, ja sealt midagi vastu ei tule, vaid edaspidine blokkimine, siis no jah.. teinekordki eks? Ei. Ei siis enam teist korda tule. Aga no kui inimene on nii ära harjunud, et teda muudkui aidatakse ning kui siis aega pole ja abi ei tule, siis on kohe solv blokk mase. No vabandust. Võinoh, milleks vabandada? Seda ei oska kah viimaselajal keegi. Ainult "sorry" või "sorts" või misiganes x-sõnad. Mõttetu. Nagu näiteks poodides. Kõik siblivad ja teevad omaasju ja siis pressivad oma fakin kärude ja värkidega, jooksevad üksteist maha ja ei tee väljagi kui keegi viga saab. Keegi saab tänaval peksa, ega siis kah keegi vahele ei tuleks. Okei, see läks pisut teemast välja aga savi.
Kunagi öeldi mulle, et miks ma nii palju vabandan. Miks? Aga no kui ma olen eksinud, siis oleks ju kena vabandada või oma viga tunnistada. Mitte vastu punnida. Minule meeldib, võin isegi vist öelda, et mul on üüber hea tunne kui keegi minule aitäh ütleb millegi eest. Seda on ilus öelda ka. Nagu pisike kompliment või midagi. Ilus. Aga kui kõik tahavad inetud olla, siis lasku käia. Igaühe enda valik, mis ütleja mina olen, eksju? ☺
Ma tõesti ei tea, mis mul täna viga on ja nii palju poste teen. Mingi imelik olen vist, thehe. Aga no eks ma hakkan piiri pidama. Ammu poel teinud siis nüüd on mingisugune tuhin peal. Kohati meeldib. Hakkab külge kasvama.
No comments:
Post a Comment