Le titre

Mul on vahel raskusi selle pealkirja mõtlemisega.. ei tea mis jama on.

Täna oli suht norm päev. Peaksingi iga pühapäev kell 1 öösel ajaloo õppimise ära lõpetama ja siis magama sättima. Siis saab hommikul ilusti üles. Eelmine nädal oli sama moodi. Noh, sain üles sõin ühe saia ka isegi (viitsisin teha) ja siis kooli. Teel kooli käis Kätlin perseli. Nii naljakas oli. Terve ülejäänud tee ja esimese tunni irvasin seda kuidas ta kukkus ja istus oma jala peal. Naljakas.

Siis päeva lõpus oli jooga. Hull rahustav oli see tund ja mõnnakas. Selline üldse ei olnud väsitav vaid pigem ergastav. Veits nalja oli kah. Ja mul polnud isegi seljal valus. Je.

A siis kui koju tulin, siis lebotasin veitsa voodi peal kassiga. Ütlesin emale, et ta mulle massaaži teeks. Wowa, oli isegi nõus. Läksime suurdetuppa ja siis tõi massaažiõli ja hakkaski pihta. Tegi mulle seljale. Niii hea oli olla. Täiesti lõpp. Päris tükk aega masseeris. Oeh. Nii võimas oli lihtsalt JÄLLE lebotada ja siis keegi teeb massaaži. Igapäev võiks nii olla. Üldse poleks paha ju.

Ahjaa, enne seda massaaži värki keerasin ma ära jälle. Hakkasin freestylo laulu laulma. Mingi Kadi passis arvutis siis ütlesin et laseks mulle. Käisin siis oma toast suurde tuppa kus ema oli. Räuskasin siis (loe:laulsin) ja siis ÜLI kõvasti nagu ikka onju. Laulsin siis seda koguaeg ja siis hakkasin mingit ajuvaba teksti suust välja ajama (loe:laulsin) mingi ooperit tegin. Ema hoidis kõrvu kinni ja ütles et ma vait jääksin. Ma hakkasin siis hästi kõvasti irvama ja siis laulsin edasi. Nii naljakas oli olla. Ema siis küsis et: „Merilin, mis sul viga on??“ Mina vastasin, et: “Ma küsin MIS SUL VIGA ON??“. Ema siis, et: „jah, mis sul viga on?? Käisid tõmbamas midagi enne kooli v? või suitsetasid midagi kahtlast??“ Aga see, kuidas ta seda küsis, nii tõsimeeli, oli nii naljakas. Noh, siis lõpetasin ära ja ütlesin, et kui sa mulle massaasushkat tegema ei hakka, siis ma laulan terve õhtu nii D:. Oooopsie.

Ahjaa, homme on algab märts. Siis tuleb kevad. Siis tuleb paljudel see armastus peale ja jooksuaeg ka. Sul ka.

Old people

Täna pole üldse eriti väga hea päev olnud. Mitte midagi erlist ei ole teinud. Päev läbi Kätlini kõnet oodanud, et millal sinna tulla.. Siiani pole helsitanud ja kel on kolmveerand seitse õhtul. Naiss. Päeval tegin toa korda, nüüd veitsa sassis jälle. Pole hullu. Tuli meelde, et esmaspäevaks vaja raamat läbi saada. "Dekameron" õnneks on sealt aga mõned novellid, mitte terve raamat. Seegi hea. Kuna raamatut mul polnud ja nüüd sain klassiõelt, kes minust 5korrust kõrgemal elab. Kähku lifti ja raamat oligi olemas. Vedas. Nüüd igavlen jälle. Wow telefon. Kätlin.. ime.. ei saagi raamatut luegda.. Vb saab ka. Eks helsitan tagasi..
..........
Kutsub. Hull vetsukas on. Oh vastu võttis. ............
Küsis, miks mul pettunud hääl on. vastasin:"on ka või?" Noja. Igatahes. Eks ma panen riide ja kobin sinna.

Lõpuks ometi ka üks väike post :)

Time after time

Hommikul ärgates tuleb tavaliselt alati mulle meelde need ülesanded või tähtsad asjad, mis vajavad sel päeval täitmist. Täna tuli meelde, et pidin kell 13.00 Siimuga kokku saama. Hea oli, et kell alles 10.15 oli. Siis tuli kitu jälle kaela peale tuttu ja lebotasin temaga tund aega. Täna oli ta eriti boss. Mingi pool oma tagumikust pani ta mulle rinna peale ja siis ülejäänud poole kehaga oli ta mu padja peal, nii et minu pea oli mingi 50kraadise nurga all. Aga hull soe on temaga :D. Täna oli megalt kuum. Päike paistis jälle sisse pluss see haigelt soe ja raske tekk ka. Nõme. Peaks ümber vahetama vaikselt selle teki veitsa õhema vastu.

Igatahes, ärgates mõtlesin, et ei sööks midagi, kuna pidin Siimuga metroos kokku saama. Siis rääkisin Kevvuga juttu. Tal oli täna eriti armsad ideed. Ma mingi kuulasi ja imestasin mida kõike ta mulle kokku rääkis. Nii armas oli. Rääkis et kui tema suuremaks saab, siis ta ehitab maja ja viskab mu voodi välja ja teeb ise uue mulle. Ütles et teeb mulle majale teise korruse, kus ma olla saaksin ja paneks sinna redeli, et tema mu juurde vahel juttu saaks tulla ajama (:. Ja ütles, et värvib mu toa helesiniseks ja teeb kassi pildid seintele. Hästi naljakad pildid pidid olema, et üks kass on roheline teine must jne. igatahes, vahvad ideed tal.

Lõpuks panin end riide ära ja kiirustasin bussile. Olin poe nurga juures, kui nägin et üks buss sõitis just peatusesse. A olin nagu, oh shit. Palun tee nii, et see ei oleks minu buss.. kuid loog, et minu buss. Aga õnneks taga oli kohe teine buss, millega sai ka minna (:. Jess, vedas. Sõitsin siis bussiga ja vaatasin aknast välja. Koguaeg nägin ainult ühte auto marki. Päeva jooksul nägin neid 14 erinevat. Aga igatahes, jõudsin kenast Metroo juurde ja hakkasin ootama. Mingi viis minutit ehk või natuke peale. Tegime nalja Siimuga ja ma olin jälle selline paha ja mõnitav. Nagu ikka (:. Siis ütlesin talle mõned kurjad laused ja irvasin ise igaühe peale. Tema naeris ka natuke. Okei, tglt palju. Istusime päris kaua seal ja rääkisime igast asjadest. Lõpuks ütles, et peab 1h pärast jooksma minema. Okei. Ütlesin, et aitaks Kätlinile kinki mõelda, et mida talle sünnipäevaks osta (tal homme) ja siis tal ei tulnud midagi erilist pähe. Ütlesin, et pean üksinda linna minema ja et vb helistan Rolandile, aga no ta pakkus et tuelb kaasa minuga, kuna 1h oli veel aega. Läksime kaubamajja ja niisama töllasime seal. Mina nagu ikka, käin poes ringi tühja pilguga ja ei viitsi midagi vaadata. Ehk seisan veel mingi asja juures ja kõik. Tal oli raske trennikott ka kaasas ja siis tolknes järel mul. Aga noh, midagi ei leidnud ja siis läksime taskusse ka. Sealt ka ei leidnud midagi, näitasin talle raamatu poest Bieberi raamatuid. Jeia. Ja siis jah.. vanas kaubamajas käisime ka ja Zeppelinis. Mitte midagi. Ahjaa, ta ei jõudnud trenni ka (:. Sellepärast et minuga töllas. Aga noh, läks hiljem. Mingi 1,5h hiljem, hehe.

Hiljem läksin bussile ja sõitsin Eedenisse. Mõtlesin et nüüd aitab ja ostan ära Kätlinile midagi. Läksin hõbeda/kulla poodi ja ostsin talle kingi ära. Ostsin suhkruvatti ka ja siis läksin kätlini poole. Tema juures aitasin tal vaaritada. Aitasin tal kooki teha ja mõnda asja veel. Naersime ja sõime martsipani. Mmmmmmmmmmm kui hea see on!!! Üüber nagu. Nii hea et täitsa lõpp. Siis läks mu hea tuju veel paremaks ja ma tahtsin niii kõvasti kallistada kedagi, et ta pooleks läheks. Siis ma kallistasin kätlinit ja astusin ta varvaste peale. Mingi hoog tuli mul jälle peale.. *rolling eyes*. Siis helistas Rox, kuna ma olin varem helsitanud talle kui am linnas töllasin. Aga noh. Ütles et ma imelik. Ära üllata palun ;D. Aga jaa. Siis ma tulin koju ja nüüd siin ma olen. Vaatasin NCISi ja siis jah.. Nüüd lobisen msnis nagu ma seda iga õhtu teen.

Mulle meeldib magada. Mulle meeldib see hetk enne magama jäämist, kus ma saan mõelda kõigest ja kõigist, mis kunagi oli olnud või mis kunagi võiks juhtuda. Või mis kunagi ei juhtu. Samas armastan ma ka seda aega, kui ärkan ja ma saan voodis lihtsalt lebotada ja oma unele mõelda. Ja inimestele. Või inimesele. Või.. jah. Kõigele (:

Ahjaa jajajajaaa!! Üks hästii hea laul mis tekitab niii mõnna tunde! Sellise hullult hea suvise ja mõnnaka. Kuuma päikesepaistelise ilma tunde. Link kah: http://www.youtube.com/watch?v=zhDEiTx5UNI

Aaarghh.. mõunus. Eriti mõnna on selle laulu ajal mõtlemine :)

Sini-must-valge

Eino tere-tere. Ma olen blogi vältinud praegu, kuna mu viimane post venis "natukene" pikaks. Siiski praegu üritan vähem. Edaspidi üritan ka vähem kirjutada. Aga vagel tuleb hoog peale, siis ma ei saa lihtsalt takistada. Muudkui tahan ja tahan aga tahtmine ära ei lõppe.

Täna oli mul nii nunnu äratus. Hommiku poolikul nägin ma JÄLLE mingeid haigeid unenägusid. Nagu ikak eks. Aga seekord oli midagi uut. Ja kohati imelik oli see. Igatahes jäin uuesti magama ja uus uni ka. Aga siis ärkasin, kui ema sisse marssis ja hakkas mingit laulu laulma mulle. Mul oli seljapealt tekk maas ja siis ta hakkas kõditama. Kõditas ja kõditas kuniks ma üles ärkasin ja naerma hakkasin. Siis hakkas karjuma, et: "Paraadile, paraadile! Kõik paraadile!" Ju ta on siis reklaame näinud vms. Üritasin nalja teha ja ültesin, et ma mõni pe*e ole. Ma ju teadsin küll, et Vabariigi aastapäeva paraad on. Irvasin siis natuke ema üle ja panin teki mõnusasti peale. Kell oli siis täpselt 11.11 ka. Arvasin, et oleks hea kui pisut pikutaksin veel. Mõeldud tehtud.
Siis tõusin jälle üles ja ülejäänud päeva olen lihstalt lebotanud. Sõime pidusööki kah. Kartuli puder ja kotletid. Mmmm. Ma armastan neid väikeseid hakkliha palle! Kevin ajas ka täna eriti tarka teksti.
Aga ohho! Kas te google pilti olete näinud?



Päris sinii-must-valge mu tekst nüüd ei tulnud, ammugi ei ole need võrdsed lõigud, kuid tühja kah!
Varsti hakkavad pääsukesed lendama. woopwoop. Järgmine nädal kevad. Okei mitte kevad, aga märts.

Olen õnnelik, et sa oled õnnelik.

Kui pikka blogi posti teha saab? Kohe saame teada. Vist.

Eile õhtul hakkasin väga hilja õppima. Mul oli tegelikult päris palju asju, mida ma oleks pidanud valmis saama. Alustasin siis kirjandist. Üritasin teha, aga viitsimist ei olnud. Tahtsin ju küll kirjutada, mulle meeldib. Aga siiski, ei leidnud seda õiget momenti, et alustada. Jäi siis tegemata. Võtsin siis ajaloo ette. Üritasin lugeda, aga siis rääkisin Hansuga ja hakkasin hullu panema. Hakkasin mingit haiget riimi laduma talle. Mina irvasin, tema kohta ma ei tea midagi. Ja siis lõpuks sai tal kõrini ja käskis mul vait olla ja õppida. No okei, kui just öeldi. Andsin siis endast parima ja üritasin keskenduda. Ajaloost ei saanud asja, ei viitsinud lugeda. Siis võtsin inka ette. Pidin 80uut sõna ära õppima. Võtsin oma eelmised uued sõnad, mis praegu siis enam nii uued ei olnud, kuid meeles ei olnud ka. Enamasti. No mõned ikka olid. Päris palju oli, kuid siiski. Kustutasin mingi 15-20tükki ära ja panin uued asemele. Hans aitas mõelda ja kirjutas mulle igast huvitavaid sõnu. Tegin arvutis selle lehe ümber ja printisin välja. Õppisin neid pisut ja siis oli kesköö. Siis tekkis mõnel uni ja läks ära magama. Mina õppisin edasi. Inka sai enam vähem pähe ja võtsin ajaloo uuesti ette. Hakkasin lugema ja täitsin töövihikut. Tegin selle ära siis hakkasin õpiku küsimustele vastama. Tegin need ka ilusti ära. Päris uhke olin enda üle, et seda suutsin. Kell sai täpselt üks ka kui lõpetasin. Ronisin ära voodisse ja hakkasin magama jääma. Unistasin jälle oma lollusi, mis ei pruugi ju kunagi täituda, aga sellepärast neid ju unistusteks kutsutaksegi.

Hommikul ärgates, kell 6.45 tegin ma silmad plaks lahti ja olin valmis üles ärkama. Siiski lebotasin 7.15ni. nagu alati. Tõusin üles ja sõin müslit. Nämnäm. Aga siis tuli see närv jälle sisse, et äkki ma ei oska inka sõnu. Võtsin lehe uuesti ette ja hakkasin kordama. Lugesin neid kaks korda üle ja panin asjad valmis. Sirgendasin tukka ka, hehe. Igatahes panin end riide ja läksin välja. Kätlin juba ootas mind maja nurga juures. Wow eks, tavaliselt ootan mina teda tema maja juures, mitte vastupidi. See oli kena vaheldus. Mul oli nii hea tuju ka. Hommikust saadik.

Jõudsime siis koolimajja ja sammusin inka klassi. See oli esimene tund. Hakkasime oma eelmise tunni lõpetamata tööd ära lõpetama. Samal ajal kutsus õps sõnu vastama. Mina pidin viimasena. Aga tööajal, kui mul juba valmis oli, siis mu pinginaaber, Liisa, rääkis mulle oma nädalavahetuse seiklustest. Ta teeb seda iga esmaspäev. Mina kuulan ja tema muudkui vatrab. Vahel ma ei mõista tema juttu, aga ma ei hakka küsima ka, siis ta läheb närvi ja ma kardan, kui keegi mu peale kurjustab :D. Aga noh, läksin ja vastasin oma sõnad ära. Need keerulisemad läksid ikka meelest. Aga õpetajaga ma saan see aasta palju paremini läbi, kui eelmine. See on hullult hea. Vastasin siis ja õpetajale meeldisid mu sõnadJ. Sain 5-. Ma olin nii sillas. Kuna nüüd tuli mul raamat ka 5. Igati kena. Aa, Liisa pakkus mulle ju töö ajal Geisha šokolaadi ka J. Nii hea oli süüa seda ülepika aja. Tavaliselt ma ei söö seda. Võinoh, vahvleid üldse.

Teine tund oli kirjandus. Seda ma ka põdesin, kuna mul oli kirjand ju tegemata. Õpetaja hakkas vatrama, et blabla on vaja ära anda ja kui kirjand pole õpsi käes, kui ta neid kätte jagama hakkab, siis jääbki hinne „1“. Peab kähku ära tegema ja ära andma. Aga tunniteemaks olid riimid. Mulle tuli kohe meelde, mis lollust ma eelmine päev ajanud olin. Siis kirjutasin ühe kiire smsi talle ja kõik oli jälle korras. Kätlinile tunni ajal ka ajasin riimi siis ta ütles, et terve klass kuuleb mu lolli shushina naeru ja riime. Okei.. oli veits imelik ja samas mulle väga naljakas.

Kolmas tund oli ajalugu. See oli mul kenasti õpitud ja tuju oli ka hullult hea. Mõtlesin, et kui nüüd küsib siis on hästi. Kuna ma olin õppinud ja oleks teadnud kõiki vastuseid. Kuid siiski, jäin puutumata. Aga noh, eks see ole ka hea.

Peale seda tuli samas klassis politoloogia tund. Õpetaja rääkis seal nagu väga huvitavat teksti. Ma kuulasin ja mõtlesin, kui tõsi see kõik on. Kirjutan, mis ta rääkis ja mis mind mõtlema pani.

Näiteks karmast olen ma varem rääkinud onju. Rääkis seal, et karma ei ole saatus, nagu paljud arvavad, vaid karma on nagu elu pluss punktid. Mida rohkem sa head teed, seda rohkem seda sulel tagasi tuleb. Ja mida rohkem halba, seda rohkem halba sulle tagasi tuleb. Seda ma ju tean isegi. See on väga õige ka. Minu puhul vähemalt.

Õpetaja rääkis ka, et Jaapanis kingitakse ainult üks lill. Sest üks lill torkab paremini esile, kui mingi ämbritäis lilli. Siis sa vaatad kui tervikut, mitte igat lille eraldi. Sa ei märka ühe lille ilu, kui vaatad tervikut. Kõik jääb tahaplaanile. Esiplaanile tuleb vaid üks suur tervik. Ja et kui see lill ära sureb, siis seda ei visata prügikasti nagu meil Eestis, vaid see maetakse maha. Sest lill on ka elusolend, mis on sulle rõõmu toonud kui selle saanud oled. Ka õige ju. Seal usutakse, et kõik asjad on elus. Kõikidel asjadel ja elusolenditel on olnud tuhandeid eelmisi elusid. Näiteks kivi. On ka ju elusolend. Seal usutakse nii. Lilled, puud, taimed, loodus ja üldse kõikkõik on elus. Ja seda peab asutama. Näiteks inimene, kes on elus söönud nagu siga, aplus lihtsalt, sellel on väga suur tõenäosus seana sündida oma järgmises elus. Samas inimene, kes on palju head teinud ja pole ahne ega midagi, tal on võimlus miljonärina sündida või hoopis pooljumalana. Seda ei tea ju.

Tema tarka juttu kuulus ka see, et kui inimesed räägivad, et töö tööd, siis saad õndsaks. Ei saa. Töö tegemine ei ole see tegevus, mis sind õndsaks teeb. Töö on Jumala poolt määratud karistus, mida sa tegema pead. Näiteks, kui inimesed saadeti Paradiisist välja, siis Jumal määras talle karistuse. Ütles, et mine tee tööd maa peal ja siis saad õndsaks. Ehk, töö=karistus. Ja see viis mu selle mõtteni, et ehk ma olengi (nüüd tuleb eriti ego) hea inimene, sest ma ju ei tea, mis ametit ma pidada tahan kui kool läbi on. Mida edasi õppida ja kellena töötada. Kellena saan mina oma karistust tunda. Ma ei tea. Ehk mul polegi vaja seda karistust. Aga nagu päris a-sotsiaal ka ju olla ei taha ega kellegi teise kulul elada. Mulle lihtsalt ei meeldi see. Mul hakkab juba siis imelik, kui keegi mulle midagi poest ostab või kingib. Lihtsalt pisut veider minu jaoks. Ma ei ole harjunud selliste asjadega.

Aitab politoloogiast. Peale seda läksime geograafiasse. Vaatasime filmi Nafta kohta. Kätliniga rääkisime juttu seal, aga vägaväga vaikselt ja väga vähe. Aga filmist sain teada, mida kõike naftast teha annab. Täiesti uskumatu ikka. Ma poleks ealeski uskunud, et sukapükse tehakse naftast. Nagu mida asja? Ja kingaviksi tehakse naftast samuti kosmeetika tooteid. Okei nendest veel saan aru, aga sukad? Naljakas. Aga noh, Kätliniga jutustades saime mõlemad tunnilõpus märkuse J. Ülepika aja midagi sellist kah.

Peale geod läksime keemiasse. See toimus meie vanas matemaatika klassis. Nii palju mälestusi tuli sellega seoses meelde. Nii hea klass oli see. Meie klass üldse oli parim vist. Oeh. Kurb oli too hetk. Aga muidu. Ülejäänud päev olen ma nagu õnneratas. Itsitanud ja lolli nalja teinud. Mõnitanud ka.

Matemaatikas panime tühja ja klassijuhataja jäi ära. Sain teada, et homme on kõigest 4tundiJ Nüüd on juba vähemaks jäänud. Saan kooli kella 12ks ja siis olla seal kaks psühholoogiat ning siis ühe ajaloo. Homme eritunniplaan. 11.klass kaitseb oma uurimustöid ja siis pooled õpetajad on seal. Minule on see väga hea. Ei viitsi homme võrku ka minna. Hull asi tõesti.

Joogat oodates käisime poes ja ma ostsin kaks banaani, miisu komme ja siis.. ahjaa, juustu kukleid. Mm.. need nii head ja pehmed. Aa, vett ostsin ka. Läksime siis koolimajja tagasi joogat ootama. Ma irvasin jälle ja siis kõik irvasid mu naljade üle. Vahel on nii hea lihtsalt. A siis see klassivend, kes joogas ka käib. Oli täna eriti imelik. Ma mõnitasin teda ja nokkisin oma rumalate naljadega. Lõpuks oli tal kopp suht ees. Aa joogas tegime tasakaalu harjutusi. Vist ei läinud kõige paremini vni..:D. Mingi õpetaja hakkas mu juurde tulema, et aidata mul käed paika, siis ma kukkusin ümber. Seda on päris palju juhtunud igal pool, et tasakaal kaob ära ja siis potsatan kuskile vastu seina vms. ükskord bussis kukkusin mingi venna peale L. Veidi piinlik oli. Aga noh, jooga lõpus kui ära saime, siis tulid jälle hood peale. Nokkisin Tiitu ja siis ta sai kurjaks ja lõi mind kõhtu oma matiga. Pähe ka korra:D. Ütlesin, et lööks vastu, aga ma ei peksa naisi. Siis tegin oma psühho naeru ja jooksin Kätliniga eemale. Kapi juures tegime high five jälle. Seda on nii tore teha. Üldse on täna väga tore olnud.

Mässisin end sisse ka kui koolist väljusin. Kõndisime tipatapa koju ja siis kodus hüppasin diivanile pikali nagu ikka esmaspäeviti. Rääkisin tsipa Hansuga juttu ja siis ta läks ära koju. Tal oli ka hea päev täna. Ehk täna ongi hea päev.:)

jeesus. Päris pikk post on täna tulnud. Aitab kah. Veits creepy vend olen.

Jaapani multikategelane

Eile polnud mitte midagi teha. Kui koju tulin, passisin veitsa arvutis ja siis helistasin Kätlinile, et ehk viitsib välja minna, kuna nii ilus ilm oli. Oligi nõus. Pidime veerand kolm kokku saama, et siis bussile minna. okei. Siis tuli msni ja ütles, et tal vanemad ka kesklinna, et saab autoga. Dav, panin end kähku riide ja siis ütles mulle, et ta ei saagi tulla, kuna pidi vanematele tööjuurde appi minema :). Nojah, küsinud siis enne vms. Aga jah, polnud hullu. Helistasin vanaemale ja ütlesin, et tulen sinna. Viisin neile mõned asjad kah, mis nad tahtsid. Jõudsin siis sinna ja hakkasin tühja passima. Kõht oli ilgelt tühi, siis õgisin seal punu täis. Vahtisin veits telekat ja siis sõime jälle. Natukene. Jäätist ka peale. Õhtul vaatasin Eesti laulu II poolfinaali. Kuulasin neid laule. Pooli olin enne juba kuulda saanud ja teadsin enam-vähem millega tegu on. Siiski oli paar üllatust. Näiteks bänd või kuidas nüüd öelda, kaks venda esinesid koos. Nimeks oli MID, nende lugu Smile oli päris hea. Selline rahulik aga hea. Huvitavad sõnad olid ka. I smile to my friends just like I smile to my enemies. Link kah. Siin kõlab see kudiagi..Mai tea. Teisiti kui telekast vaadatuna. Seal oli siiski live esitlus. Ja sellel ühel vennal eks, see kes laulab koguaeg, mitte bäkki ei te. Tal on nagu niii meelas naeratus. Nii naljakas oli seda vaadata. Koguaeg naeratas kaamerasse. Sellise.. mai tea, nii vahva naeratus. Suunurgad olid hullult ülespoole ja pea tegi ka sellist nõksu. Mõnna :D.
Siin parem link

Poole selle värgi pealt helistas õemees mulle. Tahtis ühe bändi nime teada, kes Rock Rampil esinesid 2010.aasta. Hakkasin siis pakkuma nimesid ja lõpuks tuli õige. Passis mingi tuttava pool ja siis tahtsid seal kuulata. Tuttav tal oli mingi hull vaimustuses, rääkis minuga telefonis juttu. Ma sain ZEN'iga tasuta helistada. Siis mingi jutustas minuga ja tahtis numbrit. Mai tea. mInd ajas see naerma. Ütles, et ma ei peaks tema üle naerma, et ta ei hakka mulle mesijuttu rääkima. No, kuidas arvad eks. Siis saatis mingi smska mulle. Soovitas mingeid bände ja värke. Arvasin, et nüüd tuleb mingi ilge jobukas sms, aga ei tulnudki. Päris korralik teine.

Aga see selleks. Orelipoiss on nii naljakas mees. Täna vaatasime vanaema ja vanaisaga Eesti laulu kordust ka, kui see suusatamise vahele pandi. Siis vanaema arutles omaette, et kui vana see Orelipoiss olla võiks. Vanaisa pakkus, et mingi 30-40. Vanaema mingi: "misasssja ei ole. Vaata, pealagi juba kiilas ju!" Vanaisa jälle vastu, et: "Kuule, siin praegu pooltel noortel poistel on pead kiilad. Neil on lihtsalt lühikesed voodid." See, kuidas ta sea ütles, oli nii naljakas. Koguaeg nokivad üksteisega, vanainimeste asi eks. Aga vanaisa on alati hullult hea väljenditega.

Hommikul ootasin siis Liiat, kes pidi mul juukseid lõikama veits. Tuligi lõpuks ja siis tegi veits otsi lühemaks ja tukka normimaks. Nii palju kui saab teha.. Teatavasti ei saa. Aga noh.. Siis sõime jälle. Ja lõpuks tuldi autoga järgi meile. Istusin..bemmi. Punasesse bemmi. Siis see, kes järgi tuli, hakkas suitsu tegema ja Liia ka. Mõlemad tossasid seal ees ja mina surin taga. Kõik hais tuli täpselt otse näkku mulle. Alguses oli häiriv. Tõmbasin salli ninajuurde ja üritasin hingata kuidagi. Aga noh, pikapeale harjusin ära. Autoga saab ju palju kiiremini kohale ka. Olimegi juba kodus ja siis hakkasin lebotama. Tuli meelde, kui palju asju ma tglt ära pean tegema. Aga noh, eks ma siis kuku tegema. Kui viitsin..
Kuulan praegu seda laulu, millest eespool rääkisin. Ei tea.. mulle meeldib. Aga sulle? ei tea

I got this feeling

Eile käisin Agneli sünnipäeval. Astusin ta tuppa ja esimene lause oli: "yo wassaap leidiiiis!?"

Alguses olin rahulikult kodus eks. Siis tuli Kätlin mu juurde, hakkasime vaikselt paanitsema, sest meil oli kink ostmata ja kell ka ei lõpetanud liikumist. Tik tak tik tak. Isegi isa helistas. Tahtis puhurit. Ja noh, sellepärast ka kokku saada. Tormasime Kätliniga bussile. Õnneks jõudsime. Sellistel puhkudel olen ma tänulik, et bussid hilinevad. Jõudsime Eedeni siis. Mõtlesime, mida osta. Käisime ehtepoes. Siis mingi make-up poes. Ja siis üleval juukselõksude poes. Clipsonis! Sjoori. Nimi polnud meeles :). Igatahes, sealt ma leidsin talle ühed kõrvarõngad. Sellised ilusat roosat värvi. Kätlin vaatas mingit teist värvi, kuid ütlesin, et me peame tema järgi vaatama. Ja ma leidisn, et roosa on talle parim. Ostsimegi ära. Siis ma nägin isa ka. Andsin talle puhuri, rääkis minuga paar sõna juttu ja läksime oma teed. Siis haarasin Kätlinist ja läksime kohe söögipoodi. Ütleisn, et ostame talle juuksemaski. Ostsimegi. VCnoh, see käis nii. Kõndisime koos poes. Ma vaatasin asju. Ütlesin Kätlinile: Hoia. Hoidiski. Juuksemaski võtsime, nuusutasime neid, et mis lõhnab kõige paremini. Võtsime selle hea limonaadi lõhnalise. Siis kõndisime edasi. Ma sammusin mänguasjade juurde. Sealt võtsin talle sellise hüppava mängulooma. Et on pump ja siis on selline nöörike/juhe vms iganes ja siis selle otsas on ämblik, selline hea karvane. Ja ta kõhuall on umbes mingi tuutuluutu, et kui pumpa pigistad, siis see ämblik hüppab. Kätlin hoidis seda. Võtsime talle siis.. hmm.. mida veel? Ahjaa, ühe üllatusmuna ja siis Dumle šokolaadi. Midagi oli nagu veel.. Ei meenu :(. Vana pea noo... mida sa ikka ootad?

Läksime siis bussipeatusesse, kell oli 16.23 Ja olime nagu deem. Buss läks 16.11 ära. JESS! hilines jälle. Woopwoop. Tulime siis maja juures veits eemal peatusest maha ja tormasime minu juurde jälle. Kuna minu vana pea unustas filme plaadile panna. Ja siis see ei jõudnud plaadile ära kõrvetada kui eedeni pidime minema. Seepärast pidimegi hiljem läbi käima kodust. Õnneks plaat oli valma ja võtsin kaasa. Võtsin kinkekoti ka. Sellise mömmidega. Punast värvi. Sobis talle täpselt :D. Läksime siis surnuaia juurde bussi ootama. Ooootasime ja ootasime. Lõpuks tuli. Aga me ei oskand kuskilt maha tulla. Agneli ütles, et vaadake välja ja kui näete suuurt suurt veskit siis tulge juba püsti ära. me seisime koguaeg püsti, kuna kohti polnud :D. Veskit ka ei näinud. Aga õnneks me üks kord olime juba Mellistes käinud. Ja Agneli ütles, et A&O kaupluse juures ootab meid must mersu ka. Et hüpake kohe sisse, mul emme roolis :):). Suht vahva oli nii autosse hüpata:D.
Jõudsime siis tema juurde lõpuks ja oh jee. Vahva oli. SÕime mingit hästi head sööki ja mingit Caesari salatit ka. Suht hüva oli. Kõht sai täis. Selg ka hullult valutas sis Agneli andis mulle tugitooli :). Tõmbas lauajuurde et ma seal istuda saaksin. Nii armas temast. Ta on üldse selline hästi hea ja lahku. Hullult hoolitsev oli seal. Nii hea võõrustaja. Ütleks, et parim! :D Rääkisime juttu ja sõime. Nämnämnäm. Siis võtsin ma oma Scary Moviede plaadi välja ja kukkusime neid vaatama. Nii naljakas oli. Mõni polnud nagu varem näinudki.. ma olin nagu sheesh, kus sa elanud oled?? Mul olid pmst kõik tekst peas ja siis ene sedarääkisin :). Väga ei tahtnud ette öelda ega midagi, aga sisi ütlesin küll, kui hea koht tuleb. Pmst koguaeg on seda, hehe. Aga siiski mitte. Naersime ja sõime. Sõime ja naersime. Naersin kuniks Kätlin mulle oma küünarnukiga rämedalt vastu pead lõi. See oli pääris valus. Mul muhk ka vist. Jah on.Aga mingi keskööl tuli kõigil uni peale ja hakkasime voodeid tegema. Meie pidime Kätliniga kahekesi üleval Agneli toas magama.. Kuna keegi ei julgend kätliniga samas toas ööd olla.. Ta nii haige vend ju. ja siis pidin mina.. Looog, kes siis veel..? Aga jah, siis saatsin paar smskat, aga vastust ei tulnud. Nii haige oli olla seal. Õudsalt külm oli. Magasin mingite sokkidega. Ja siis.. Mingi me saime Kätliniga kahepeale teki. Äkki 1x1m :D Hullult nõme oli. See oli õhuke, siis saime peale mingise katte moodi värgi ja ma rottisin alt mingi rätiku ka, et soem oleks. Okei, sellega ei saanud me üldse hakkama. Ei oskand jagada seda kuidagi. Mingi niiiiiiiiii elektrit täis oli see, et mu juusked olid püsti nagu oleks elektrilöögi saanud :D. Hiage, siis läksime hull närvi ka seal kahekeis, mingi tõmblesime voodis. Ja sisi ei jäänud magama, pikutasime ja rääkisime juttu. Vaatasime ta katuseaknast täiskuud, mis passis meid nagu mingi pedo. Veits kõhe oli.Aga mingi kahepaiku mõtlesime, et oelks aeg tuttujääda. Võtsime kõrvaklapid välja ja kuulasime tümmi mu telefonist. Siis tegime nalja ja irvasime padja sisse. Selg hakkas ka valutama, aga ma ignoreerisin seda.
Öösel ärkasin üles ka, kangestunud külma kätte. Kätlin oli tekki ära rottinud. Ja mina lõdisesin oma lühkarites ja t-särgiga. Jääkülm. Tõmbasin siis talt seda tekki enda peale ka, sisi see hakkas urisema läbi une. Savi, jäin magama. Ja ma näen niiiii nõmedaid unenägusid.. Täiega. Aa, hommikul oli eriti hea äratus võinii? Kätlin tross tuli jooksuga voodi poole ja lihtsalt hüppas selga mulle. Esiteks, ma ehmatasin. Teiseks, oli see mega valus. Nagu.. ta teab väga hästi et mul selg haige on, milleks veel hüpata sinna peale?? Ja kui ma karjun et valus on ja et ta maha läheks, ta ei tee seda. On edasi. Tore tõesti. Ja siis kui mul pisar välja tuli, sisi mõtles, et võiks ju maha tulla :). Nojah.. pikutasin edasi ja sisi lõpuks kui ta teistkorda tuli üles ajama siis läksin alla. Sõime mannaputru ja jõime teed. Naersime. Agnelil on nii vahva perekond. Tegi oma emmega nalja koguaeg ja õega samuti. Aaaa ja tal on nii nunnukas koer :). Selline hästi suur, aga üliii sõbralik. Ma tavalsielt kardan koeri, aga ta oli koguaeg minuga. Tema oli pmst ainuke, kellega ma seal kül olin. Hoidsin pisut madalat profiili. ta oli nii nunnukas.

Hommikul saime Kadi autoga koju ja siis oli kõik kena. Agnelile kink meeldis ja see oli peamine.
Praegu.. mm.. hakkas päike peale paistma jälle. See tekitab sellise.. mai teagi.. Nii mõnnaka tunde, et nii hea soe päiek ja mm.. Nagu oleks kevad. aga kui välja vaatad, siis üks hang teise otsas. Mõtlesin, et pekasin õppima hakkama ja üritama asju korda saada. Võiks ju tõesti :).
Tuba vajab kindlasti koristamist. See lausa õudne, milline välja näeb :D:D

Tundub, et tänane blogi aeg on läbi. Vanaisa ütleb alati, et: "Pikk jutt, sitt jutt!"

Sunshine in a bag

Vedelesin vannis ja vett lihtsalt seljale lastes hakkasin ma mõtlema. Kõigest, mis saada võiks. Mida ma tegema peaksin, kellega ma tegema peaksin.Ja kas tuleks öelda inimestele seda, mida sa öelda tahad või olla parem vait? hmm.. Ma ei tea. Võiks ju öelda.
Tulin välja ja siis istusin oma toolile. Päike paistab praegu aknast sisse ja soendab mu jalga ja vasakut kätt. Pead ka. Kitu hakkas ka just põrandat kraapima, tahab ka päikest rohkem :). Mu pea on ka pmst ära kuivanud, tänu päikesele. Nii hea ja soe on. Tahaks kevadet. Nii kena ilm. Kahju, et nii külm on ainult. Hommikul pidavat olema -31kraadi tuulekülma. Huvitav. Hea et siis kooli ei läinud ju. Selg on ka juba paranemas. Ei valuta enam nii palju kui nädala alguses. See on hea asi. minule vähemalt :). Hah, tegin just kitust pilti, digikas on kuidagi mega kiire. Ma ei jõua reageeridagi, kui sel juba pilt valmis. Naljakas.
Mõned asjad on nii head ja siis sa hakkad hindama neid ja mõtled, et miks nad peavad nii kaugel olema. Arvan, et sellepärast, et peab püüdlema ja kõik ei pea olema käe-jala ulatuses. Väga tahad, näed vaeva ja küll ka tulemused järgi jõuavad. Peab riske võtma. Aga kas need on alati head? Ütled midagi, mida sa öelda tahad ja sisi tuleb välja et kõik ei läinud nii nagu tahtsid ja siis on kõik muutunud ja võib-olla halvemuse poole. Aga samas võib ju ka kõik hästi minna. Võib-olla saadki seda, mida tahtsid. See oleks võimas ju.aga ma ei ole veel nii julge, et kõike teha tahaksin. Ma arvan, et mul on veel aega. Öelda ja teha, mida tahan. Ainuke asi, mida ma praegu kohe tahaksin (no neid on tglt väga palju, mida tahan) on laiskusest lahtisaamine ja see, et ma peaksin end kättevõtma ja hakata tegutsema. Näiteks praegu. Peaksin laua korda tegema ja filmid plaadile panema. Siis kinki otsima minema ja sis Agneli sünnipäevale.


Kordan, tahan kevadet. Ja suve. Ja merd. Ja merevahtu. Ja veel..ja veel

Pisikesed asjad

..Suudavad tuju heaks teha. Kindlasti kohe.

PALJU-PALJU ÕNNE TÄISEALISEKS SAAMISE PUHUL, HANS!!!!

või peaks hoopis midagi sellist panema?

Igatahes, ma olin eile üüüpris kurb, kuna ma tahtsin üllatust teha ja kirja saata talle. Ja siis ülikiireks läks ning ma unustasin postmargi peale kleepida. Niii feil oli. Ja siis ma mossitasin päris pikalt, et kuidas ma sain selline tainapea olla ja nii tähtsa asja nagu postmark on ära unustada. Aga seda ma tegin. Siis mõtelsin, et kas see saadetakse mulle tagasi või visatakse kuskile prügihunnikusse. Igatahes. Täna hommikul saatis Hans mulle smska, et sai mu kirja kätte. Ma olin nagu WTF!?!? Ma ju ei kleepinud marki peale. Aga mingi ÜLI hea inimene postkontorist oli seda teinud. Kõige armsam asi, mis üldse tehtud on vist :). Ma olin nii rõõmus. Sai kõik kätte, kaasaarvatud mu hästi armsa ahvikaardi :). Jee. Nii tore nii tore.

Aga täna jäin koju. Päris hea. Saan oma asjad ära teha (mida ma ilmselgelt et ei tee). Woopwoop. Mai tea isegi mida kirjtuada praegu. Midagi eirlist nagu juthunud ei ole. Ainult hommikul ärkasin eriti rõõmsalt. Sõin isegi hommikust, mida kaua aega teha pole saanud. Avastasin, et mul laual 4klaasi.. Yeah. Ei viitsi ära viia vist. Ja siis mõtlesin, et tahaks midagi head süüa. Ma peaks mingit kinki ka kunagi vaatama minema. Ilsmelt täna, kuna homme läheks liiga kiireks. Nimelt homme lähen klassiõe sünnipäevale. Kutsuti. Wowa eks? Aga yeah, saab head süüa D:. Kena kena. Mingit hääästi head kooki pidi saama:D:D::D. Okeiokei.

Eks ma siis vaatan, mida osta ja millal minna. Ma ei oska üldse kinke valida :(. Okei, neile veel oskan, kellega ma väga hästi läbi saan. Nii igapäevaselt. Ehk Kätlinile. Je. Aga no peab midagi kena vaatama ju ometi :). Järgmine nädal Kätlini sünkar ka veel ju.. Oh boy. Peaks kuskilt raha välja võluma hakkama :D. Peaksin selle Veberi numbri teada saama, ehk tema teeb oma taaradest või millest iganes ta neid kroone tegi. Ohh, nüüd teeb ju sama numbriga euro, ainult et väärtus suurem. Juhuu. Parem mulle.

Aga yeah, karvast päeva sulle!

'And I say you can't get enough'

Tegin eelmise posti ka, aga siis panin kinni ja enam ei viitsind avaldada seda.
Eile oli nii nõme päev. Sakkis igatpidi. Täna kah. Üleeile ka. Esmaspäeval (üleeile) sain koolist pool kuus õhtul lahti. Eile sain kell viis. Üleeile jõudsin koju peaaegu et kell 7õhtul, eile jõudsin veerand kuus. Ja nii hakkab olema iga esmaspäev ja teisipäev. Oh joy. Pühapäevast saadik valutab alaselg ka. Mingi esmaspäeval oli mega valu. Eile ka. Ma ju tablette süüa ei armasta, eile andsin alla. Võtsin ühe roosat värvi valuvaigisti. Aitas isegi. See geel ei aidanud midagi. Rääkisin isegi emale sellest. Ütles et neerukesed :). Vnoh, neer, kui täpsem olla. Kuna ainult üks pool valutab. Aga noh, hoian soojas ehk siis läheb üle.
Eile oli võrkpall ka. Mingi nii nõme oli mängida. Varsti läheb meie gümna võistkond sinna Viljandi võistlustele, siis eile olid kah seal platsis. Muudkui tulistasid neid palle. Mõtlesin, et saaks vastu pead, siis ei peaks vähemalt enam seal olema. Nii nõme oli. Selg valutas ka nagu ei tea mis. Kummardada ei saanud, hüpata ei saanud, kõrvale kallutada ei saanud. Ainult häda häda otsa. Jõudsin koju, siis sõin midagi. Vingusin valu pärast ja blabla. Arvutis ei jaksand üldse olla, nii ebamugav on siin istuda oma nõmeda seljaga. Siis lebotasin ja vahtisin televusserit. Mõttetu.
Eile pidin selveris ka käima ju. Ei jõudnud. Nii külm ilm oli esiteks, teiseks, olin ma lihstalt nii väsinud ja laisk. Nõme inimeseloom! Ja täna ka ei käinud.. käisin hoopis linnas üht asja tegemas. Mingi jooksin bussile, et õigeaegselt linna jõuda. Seda ei saanud muidugi jooksmiseks nimetada, kuna sitaks nõme on kui joosta praegu.
Avastasin, et enne ei saa arugi kui palju s aoma kehaosi kasutad, kui mõni haige ole. Kui mul pöial katki oli, siis mai teadnudki kui palju ma oma pöialt kasutan. Igalpool läks teda enam vähem vaja. Ja nüüd seljaga. Mai saanud ükspäev isegi piiima alumiselt riiulilt kätte.
Ja üldse, praegu tuleb vist see periood jälle peale, kus inimesed on kõik nii vastikud. Üldse, igalpool. Kodus, väljas, koolis eriti. Igalpool.
Ühistranspordi inimesed on eriti nõmedad. Ja mul niiiii palju vaja teha homseks. Kirjand, pransa kirjand, ajaloo järelvastamine.. ja siis veel nii mõni tuhat asja:)
Good good good.

Kui õnnetused käivad käsikäes, kas siis õnn ka?

Lillelist semupäev, molud!

Niisis. Hommikul ärgates, mõtlesin, et mis värk on? Ma nägin jälle autot unes. Otsisin siis Unenägude seletajast järgi, mida see auto nägemine tähendab. AUTO - muutumise soovi. Kuule täitsa tõsi. Aga ma näen koguaeg, et ma sõidan autoga. Täan oli üldse pisut veider see. Aga mai viitsi sellest rääkida. Eilne uni oli ka hästi mõnna. Selline, ilus film, mida ma kunagi näinud ei ole ja mida ilmselt olemaski pole. Aga ilus film oli. Mulle meeldis seda vaadata. Aga siis ärkasin, ei mäleta millepärast. Ahja, telefon.
Täna oli päääris jahe kui see on õige sõna. Kooli minnes, jäin ma pisut hiljaks, kuna pidin veel Kätlinit ka ootama. Mingi 10minutit jäin inkast ilma:). Õpetaja ei pahandanudki minuga. Je. Siis tuli kirjandus. Tunni lõpus oli õpetaja: "Merilin ja Arnis (klassivend), palun jääge siia." Ma olin nagu oooh pepukas. Ja siis: "Kas te tahaksite minna õigekirja olümpiaadile :):)?" No ma varem olen täiega neid olümpiaade vältinud ja värki. Ei ole kunagi läinud. Ei ole tahtnudki. Aga seekorda jäin ma mõtlema ja mõtlesin, et miks ka mitte. Käinud ma ei ole. Pealegi, on see reedene päev, saan vabaks selle :). Oleks saanud neljapäeva ka vabaks, no päev enne 4.märtsi, või oli see 14.märts? Ei mäleta. Moobilfoonis on kirjas küll. Ma tuisupea ju. Igatahes, olin nõus, klassivend samuti. Ta on veits hirmutav. Eriti ta naer. Hakkaks nagu surema. Täiega käib pinda:D. Aga noh, eks ma siis natukene õpi ka. Tegelikult ma ikka õpin selleks. Ausalt kohe. Ma tegelt täiega kardan, et viimaseks jään. Ma väga loodan, et mitte. Üks põhjus, miks nõustusin, oli ka see, et õpetaja paneb meile arvetusliku viie eesti keelde :). See on hea. Ja kui ettepoole satuma, siis lausa kaks. Ooja. Kulub ära küll ju, võimis? Pealegi, sain ma keemia tunnika nelja, woo!! Ja tunnitöö eelmise tunni eest 5 :). Nii hea meel oli. See läks ka arvestuslikuks.

Päeva lõpus oli jooga. Seekord oli vähemalt normaalselt rahvast seal. Polnud meie neljakesi pluss õpetaja. Aga mu alaselg on täiesti tappev! Nii valus. Kummardada ei saa, selline alu tuleb sisse nagu penskar oleks juba. Kurb. Siis õpetaja kohe päris, et kas sul selgvalutab ja et kui valutab siis ära tee seda kaasa, ära tee toda kaasa. Aga no ma ikka tegin ja andisin endast parima. Vnoh, nii palju kui anda oli.

"Anna pool, anna pool, anna pool, palun anna mulle pool
oma unenäost, mille magades sa leidsid!"
Dagö-Välismaal
Hea laul. Hakkas meeldima jälle. See on see talve võlu.
Koju kõndides oli megaaaaaa külm. Palju palju külmem kui kooli minnes. Mul hingamisega ka probleemid eks, siis alati kui tuul on läheb mul hing kinni. Ma arvan, et see võib isegi ohtlik olla, kuna vahepeal ei saa hinge lahti enne, kui tuulele selja keeran. Aga siis tuleb mingi imelik hääl alati, nagu hakkaks surema, kui hing kinni jääb :D. Ei ole lihtsalt harjunud nii palju hapniku saama. Sest juba joogas ma märkasin, et sissehingates ei liigu mu rinnakorv vaid ainult kõht. Peaks ju rinnakorv liikuma ja väljahingates kõht. Aga mul aint kõht. Siis kui häästi sügavalt hingasin, siis liikus rinnakorv ka. Aga jaa, sellepärast mulle talv ja sügis ei meeldigi, kuna seal on liiga tugevad tuuled, mis mu normaalset hingamist takistavad. Aga peab üle elama lihtsalt.

Mammi helistas ka täna mulle. Tunneb huvi ikka vahel. Ütles, et peaksin isale helsitama. Mõtleisn, et mismõttega? Isa olevat talle öelnud, et on helsitanud mulle:). Yeah right. My ass et oled. Mul smart kõnekaart eks, see on sellepärast hea, et see saadab smse, kui kegi on helistanud ja kui telefon on väljas olnud õvi pole levis olnud. Ja kas mulle on mingit smsi sellistu tulnud? Ei. Mul pole telefon väljalülitatudki. Pole ammu olnudki. Niiet hoidke oma valed endale, aitäh.
Ma märganud, et ma virisen. Päris palju isegi. Igaasja üle. Okei mitte igaasja, aga siiski. Kommenteerin ja mõnitan ka veel peale kauba. Ei tea kas see on hea? Tean seda, et mai vingu niipalju nagu mõni. Võib-olla tundub see mulle ainult nii, kuna ennast ma ju kõrvalt ei näe. Aga peaksin. Või vähemalt peaksin olema suuteline. Ehk olen ka. Kes teab.

Aga täna ma satsin mõned päris huvitava sisuga smsid. Ise olin ka kohati, et misasja? Aga need sõbrapäeva omad ikka. Mõned said. Aga nagu ikka, ei saanud mitte midagi. Ei tea, ma isegi ei lootnud, sellepärat ei pettunud ka ega midagi :). Ostsin selleasemel endale valge šokolaadi maasika ja küpsiste tükkidega. Polnud kõige parem. Mustika oma on ikka kümme korda parem! Tglt ma lubasingi ainult natukene kirjtuada. Kirjtuasingi natukene. Ilgem mõttetus on nii palju kirjtuada :D. Kes see ikka loeb? Keegi. Enamjaolt. Aga mai tea, mulle meeldib kirjtuada. Mulle meeldib oma mõtteid kirja panna. Ja mul on üõkskõik, kas keegi loeb või ei. Ma enamjaolt kirjutan ikka enda pärast. Täna Hans käis pisut peale et kirjuta. Kirjutasingi, aga mul vist oligi seda ävikest tõuget vaja, kuna mai tea, kas oleksin viitsinud. Tglt arvatavasti ikka oleksin, heheh.

Egas midagi, õppima! Tillikas. Ahjaa, kuramuse mõnna, kui kellegil on hea tuju ja see lihtsalt nakatab sind ka. Kas nähes, kuuldes või ükskõik kuidas. Lihstalt. Nii meeldiv on, kui kellegil lõbus tuju on. Seda on nii hästi aru saada. Olgu siis põhjusek sükskõik mis. Lihtsalt väga kena:).
Ja kui koerte piltide panemiseks läks, siis üks veel. Ega see paha tee ju?

"Till pihku ja punuma!"

http://www.youtube.com/watch?v=HInrIKG9O8E&feature=player_embedded

Jigsaw stole my carma, oh no!

Pühapäevad. Ma vihkan neid. Okei, mitte päris, aga nad ei meeldi mulle. Need kaovad alati ära. Selline hea tühja panemise päev on see pühapäev. Selline kaval. Nagu teda poleks olemaski. Ärkad, mingi poole päeva ajal, kasvõi hommikul. Vead end kuskile teise tuppa või jääd voodisse lebotama, siis otsid midagi hamba alla. Pühapäev on tavaliselt see päev, kus ma telekat vaatan. Kuna mai tea mis selelga on, aga ma olen alati üüber laisk pühapäevadel. Nagu ka täna. Ärkasin, andsin emale oma paksu teki, kuna ta oli just töölt tulnud ja bussi oodates ära külmunud. Lonkisin siis teise tuppa panin teleka käima. Mitte midagi ei tulnud. Mai mäletagi, mida ma hommikul vaatasin.. mingi saade oli.. Aga no jah, siis vaatasin VH1 sealt käisid Robbie Williamsi top10. Ma nägin alates 5-st loost. Päris hea oli. Siis tulid mingi love songid otsa. Kuulasin neid tsipa ja siis vahetasin kanalit. Vaatasin Fox Crimelt sarja nimega Criminal Minds. See on päris hea. Blablabla.

Igatahes, homme on sõbrapäev või peaks selle kohta ütlema valentinipäev? Eelistan esimest varianti. Eestis ei ole see minu arust nii tähtis päev kui teised tähtpeävad. Mujal maailmas aga tähistatakse seda kuidagi.. Noh, on rohkem tähtsam kui siin lihtsalt. Minu arust ei ole see üldse eriline päev. Lihtsalt kalendrisse on pandud see, et oma sõpru meeles pidada. Aga ma arvan, et seda peaks tegema iga päev aastas, mitte ainult korra. Lihtsalt järjekordne päev, et inimestest raha välja imeda. Kui tahad oma kallimale või sõbrale midagi osta või kinkida, siis seda võib ju igapeäv teha, mitte just 14.veebruaril. Igapäev võid oma sõbrale saata smsi või kaardi või lihtsalt helistada temale. Igapäev, mitte ainult see üks päev aastas. Ja siis see on nii üle tähtsustatud. Aga mis siis saab, kui mul ei ole raha, et oma sõbrale sel päeva šokolaadi osta või mingit lillekest? Kas see tähendab, et tema on vähem tähtsam? Ei tähenda ju. Teine aga võib ju solvuda, kui mõnele viid ja mõnele mitte. Seda ka ju ei taha. Siis ei teegi midagi. Aga nii ka ei saa, sest siis on ju jälle häda. Miks ei toonud? Miks ei öelnud? Miks sa nii teed, miks naa??? Küsimused küsimused küsimused.. Neile kunagi vastust ka saab? Võib ju, aga iseasi, kas need vastused sobivad kõigile. Mina leian, et kui tahad oma sõpra meeles pidada ja kui ta on sulle tähtis, tuleb teha seda just täpselt siis, kui ise tahad ja ükskõik mitu korda aastas. Muidugi, mul pole selle vastu midagi, kui teha mingi pisike armas kingitus ja üllatada oma lähedast. Aga mis üllatus see enam on, kui inimene keda sa põhimõtteliselt iga päev näed, annab sulle sõbrapäeval pisikese kingi? Ei olegi ju, sest seda oled sa oodanud. Aga vaata kui see sama sõber sulle midagi kingib näiteks 15.juulil või kasvõi 22.novembril? Siis ju oleks üllatav. Siis oleks meeldiv, palju parem kui see oodatud üllatus, mida ei saa üllatuseks nimetada. Kül oleks aga üllatus, kui keegi su kaugematest tuttavatest sulle midagi saadaks, või teeks, keegi, keda sa pole kaua näinud või suhelnud. Siis sa lihtsalt tead, et sind ei ole unustatud.
See võib ju kõlada, nagu oleks ma mingi sõbrapäeva vastane vms, aga ei. Pole mul midagi sellepäeva vastu, lihtsalt arvan, et seda ei tohiks üle hinnata. Aga kui soov on, siis miks ka mitte:). Mis ütleja mina olen. Polegi. Teise pilguga vaadata, siis ilus ju. Sellisel külmal ilmam midagi kaunist teha ja naeratusega terve päev käia. Inimesed on ise ka siis positiivsemad. Ja selles ei ole ju midagi halba, ega ju?

Aga vaadake, et te liiga palju šokolaadi ei söö, eksole? Sest no.. cmon, teie lisakilosid arvestades, poleks see ilus :). Väike hoiatus pildike ka, hehehe.


"Words come easy, when they're true" Robbie Williamsi mingi laulu sõnad jäid kummitama täna. Ja nii ongi!

Mirror mirror on the wall, who's the baddest of them all?

Niisis. Alustaks eilsest. Ei, pigem üleeilsest. Siis oli neljapäev ja ma olin niii freaked out. Ajaloo pärast. Mul on nimelt terve ajaloo tv täitmata, okei 9 peatükki oli täidetud, aga ülejäänud.. nii 32/34 lk täitmata. Oh seda rõõmu, mis sellega kaasnes. Paanitsesin rämedalt, kuna ajaloo õpetaja oli 2nädalat puudunud, haige oli. Ja sis neljapäevast oli koolis ja reedel oleks tund olnud. Aga reede oli lihtsat liiga mõttetu päev ja pealegi, ei viitisnud ma neljapäeval absoluuutselt seda töövihkut täita. Nii nõme. Ma ilgelt põdesin selle pärast. Mõtlsin, et kuna niikuinii jääb reedel kaks esimest tundi ära (kehalised), siis peale seda oleks ajalugu ja peale seda kaks prantsuse keelt ja peale seda inglise keel, mis jääks ka ära, et kolme tunni pärast on mõttetu kooli minna. See, et ajalugu oli tegemata, tegis elle päeva veel mõttetumaks. Võtsin siis äratuskella välja ja kobisin tuttu. Magasin reedel mõnusasti, arvasin et hakkan töövihkut täitma, yeah right. Ärkasin, hakkasin pannkooke tegema, vaatasin tv6 pealt lahedat filmi ja siis.. Hmm.. mis siis sai? Ahjaa, läksin Kätliniga linna, enne seda käisin apteegis ostsin vanaemale rohu ära ja käisin ka söögipoes, viisin kraami ära ja siis läksimegi linna. Vutvut, mulle teksaseid vaatama. Jajah, päris saingi siis pükse omale. Käisime Seppäläs, ei leidnud midagi, käisime kaubamajas, kah ei midagi, aa, Kaubahallist sealt Comarketist ostsin omale ultra softi hambaharja ja paki klaaskomme. Je. Igatahes, läksime kaubamajja, sisi seal vääääikese teejupi peal, mille pidime ära kõndima, mingi mees tuli: "Tere, neiud! Tulge esmaspäeval Vanemuise heategevus kontserdile!" Ja ulatas lahkelt CD kuhu peale oli kirjutatud Tsahkna ja sõbrad. Kolm lugu peal. Mõtlesin, et kuulan täna läbi. Kuulasin kah. Ei tea.. Nojah. Teksaseid ma igatahes ei saanud. Tulin koju, vaatasin õhtul jälle tv6 seekord oli seal mingi saade või film, ei tea täpselt. A ei, kontrollisin, film oli. Seepärast nii pikk siis :D. "Dirty Sanchez: the movie" . Kohati oli jälk vaadata, aga vaatasinsiiski lõpuni. Naljakas oli pisut. Ahjaa xD. Mis veel eile juhtus. Mingi Kätliniga tegime eile palju nalja. Tegime mingi lolli video ka, aga see selleks. Siis mu trepikoja ees hakaksime rämedalt naerma ja värki. Nii külm ilm oli ja siis me tegime oma lollust nagu ikka, aga no mine no. Siuke naer oli, et üks hetk oli tõesti selline tunne, et lasen täis end. Ja siis tegime oma naeru ja mingi mees, kes minuga samas majas elab, oli tahtnud uks ejuurde tulla, aga meie irvasime seal vist nii rõvedalt, et ei julgenud. Suitsetas siis selle trepikoja kõrval, nii et meie teda ei näeks. Lõpuks võttis julguse kokku ja tuli ukse juurde, see ei peatanud meid naermisest. Naersime edasi ja Kätlin läks sinna kus ta varem oli. Siis avastasime lume pealt sammud. Et see mees oli hakanud ukse juurde tulema, kui me irvasime, siis ümber pööranud ja selel trepikoja taga suitsu tõmmanud. Appi, see oli ilgelt naljakas, just see sammude pöördumine xD. Me võime vahel tõesti üüber hirmsalt nearda. Aga no ikkagi, ei maksa karta ju :). Vähemalt ma arvan nii, mina kül ennast ei kardaks. Okei, vahel vb tõesti, aga siiski :D. Naljakas oli vähemalt.

Täna ärkasin üsna vara laupäeva kohta. Tavaliselt põõnan mingi 12ni või vähemalt 11ni ja siis lebotan niisama. Täna ärkasin 9aeg ja tulin üles juba 9,45 vms. Siis ema oli nii üllatunud, et nii varakult üleval olen:). Positiivne vähemalt. Aga jama oli selles, et mul oli hommikul nii paha tuju. Läks üle küll kähku, kuid siiski. Ilmselt sellest, et eile paha tujuga magama läksin. Tühja sellega. Igatahes, ema läks ära. Ja siis ma vaatasin korra telekat, tegin siis omale omletti ja läksin enda tuba koristama. Täitsa tip-topiks tegin. Tõmbasin tolmu ära ja siis tolmuimejaga. Nii hea oli pärast olla. Kell polnud üldse palju ka, mingi 12läbi vms, tavaliselt sellel ajal kobisin voodist välja. Nüüd oli siuke hea tunne, et olen midagi kasulikku teinud. Mõtleisn veel, et teeks muffineid. Helsitasin mamale, et vaarikaid ostaks. Tõigi. Hakaksin siis valmistama ja wowa. Kui maitsev tainas! Tavaliselt ma ei söö üldse tainast. Aint proovin sõrmeotsaga kas on piisavalt magus või sis soolane, kuidas vaja on. Aga see tainas.. mmmm, kakao ja vaarikatega.. Gaarghh.. üüber täinas oli:D. Ei tahaks nüüd ennast kiita vms, aga siiski. Sain 5 vormi täit. Näm näm, panin šokolaadi ka peale, sulatatud ikka. Panen pildi kah, theheh. tglt väljanägemine ei ole nii ilus, vähemalt ma arvan.
Mõtlesin, et panen retsepti kah.

200g margariini
2,5 dl suhkrut
3 muna
0,5 dl piima
3,5 dl + 1 spl jahu
3 sl kakaopulbrit
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl vanillsuhkrut
200g külmutatuid/värskeid vaarikaid

Valmistamine:

Mikserda pehme margariin suhkruga heledaks a kohevaks, lisa edasi vahustades ükshaaval munad. Sega kõik kuivained ning sõelu marjade peale, siis tõsta ettevaatlikult kahe lusikaga alt ülespoole läbi, et marjad seguneksid. Seejärel sega kokku margariini-munavahu ja piimaga, töödeldes tainast nii vähe kui võimalik. Küpseta külmunud marjadega tainast 200-kraadi juures 25min, värsketega piisab umbes 20min.

Niisiis, tegin muffinid ära, päris hea maitsega jäid. Siis täna olen jälle üksinda kodus. Päris hea. Istun vaikselt, kuulan muusikat, mitte nii vaikselt.
Ennist tahtsin nii palju kirjutada, aga praegu mõtlen, et millest kül? Vaatan toas ringi ja kül on hea, kui kõik puhas on.
Ahh, kui pärast meelde tuleb, kül siis kirjutan :D.

Aitäh?

Kas seda on palju palutud? See on minu arust kõige kergem sõna ja üks esimesi, mida väiksena ära õpitakse, aga kas seda on siis tõesti nii raske öelda? Sellepärast, et väiksena sai liiga palju? Sellepärast et enam ei viitsi ja arvad, et pole mõtet? Kas 'tänks' või ükskõik mis keelne tänu või släng asendab seda? Ei? Või lihtsalt ei ole meeles seda öelda? Või lihtsalt ei taha tänada? Või oledki lihtsalt tänamatu? Halb kasvatus? Keegi ei täna sind? Lihtsalt arvad, et sulle tehakse head ja sa võid niisama võtta oma 10asja ja tehtud töö või misiganes ja jalga lasta? Ei? Ebaviisakas? Jah.

No mai tea.. Aitäh ei ole ju ometi nii keeruline sõna, et seda mitte öelda. Vahel tekib tunne, et ma olen üks viisakamaid, aitäh poolest kindlasti. Ja kui ma millegipeale pettun, siis tavaliselt on see ütlemata tänusõna. Ole mats, kui tahad. Oled Mats Kuremäelt? Ole.

Üks asi, mida mina hindan, on kindlasti viisakus. Viiest tähest koosnevat sõna ei ole ju teabmis keeruline välja öelda. Lihtsalt nõme. Ja tead mis kõige nõmedam on? Välja pressitud tänu. Näiteks kui peab ütlema "võta heaks!" või "pole tänuväärt" või mis iganes ja siis lõpuks tuleb see närune 'aitäh' mida oodanud olen. Labane. Parem jäta ütlemata kui hakka välja pressima. Ja siis vahel küsitakse, 'pole tänu väärt? Mille-eest?" No kui mitte millegi, siis mitte milelgi. Järgmine kord lihtsalt võid pista oma palumised sinna samma ja otsida kedagi teist. Aitab kah. Ega mul ei ole midagi kellegi abistamise vastu, vastupidi. Endaarust aitan ma just päris palju ja ma vahel ei taipagi, miks ma kõike seda nõus olen tegema. Aga ega mul seepärast paha tunne ole. Ei. Vastupidi. Mulle meeldib. Teenin karmale plusspunkte. Aga mitte ainult sellepärast ei tee ma seda, vaid põhjuseid on palju. Kui inimesed on kallid, siis sa ju teed nii, et neil hea oleks või natukenegi parem. Aga kui oled selle ära teinud, ja sealt midagi vastu ei tule, vaid edaspidine blokkimine, siis no jah.. teinekordki eks? Ei. Ei siis enam teist korda tule. Aga no kui inimene on nii ära harjunud, et teda muudkui aidatakse ning kui siis aega pole ja abi ei tule, siis on kohe solv blokk mase. No vabandust. Võinoh, milleks vabandada? Seda ei oska kah viimaselajal keegi. Ainult "sorry" või "sorts" või misiganes x-sõnad. Mõttetu. Nagu näiteks poodides. Kõik siblivad ja teevad omaasju ja siis pressivad oma fakin kärude ja värkidega, jooksevad üksteist maha ja ei tee väljagi kui keegi viga saab. Keegi saab tänaval peksa, ega siis kah keegi vahele ei tuleks. Okei, see läks pisut teemast välja aga savi.


Kunagi öeldi mulle, et miks ma nii palju vabandan. Miks? Aga no kui ma olen eksinud, siis oleks ju kena vabandada või oma viga tunnistada. Mitte vastu punnida. Minule meeldib, võin isegi vist öelda, et mul on üüber hea tunne kui keegi minule aitäh ütleb millegi eest. Seda on ilus öelda ka. Nagu pisike kompliment või midagi. Ilus. Aga kui kõik tahavad inetud olla, siis lasku käia. Igaühe enda valik, mis ütleja mina olen, eksju? ☺

Ma tõesti ei tea, mis mul täna viga on ja nii palju poste teen. Mingi imelik olen vist, thehe. Aga no eks ma hakkan piiri pidama. Ammu poel teinud siis nüüd on mingisugune tuhin peal. Kohati meeldib. Hakkab külge kasvama.

Chickenfuc..what?

Iiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiigataheeess. Vedasingi end võrku, tegin võimla ukse lahti ja !PAUHH! palliga vastu päid ja jalgu. Kohe. Automaatselt. Siis rääkisin kahe klassiõega õpetajaga, et me võiks ju nagu ära minna, kuna jah, me sakime, üsna. Vähemalt mina. Teisi mai taha halvustada, endaga poh :). Aga sis ütlesime, et me nkn võistlustele ei lähe ja seal on pmst aind 12.klass koos et suht mõttetu või mis. Õpetaja meil hea ja ütles, et olgu, võite ära minna :). Et järgmine nädal on tavapärane trenn. je. Läksimegi ära. Mul oli selleks ajaks juba üsna hea enesetunne tulnud. Viimasel ajal olen kuidagi melanhoolne. Kurvastan ja mossitan koguaeg. Mõtlen nõmedaid mõtteid ja ainult halba. Okei, koolis ma naeran ka, enam jaolt. Aga koos klassiõega. Temaga on nii tore nalja teha. Kältin vahel vaatab, et ma pretty weird ikka. Aga c'mon, mida seal enam imestada? Kui aus olla, siis tema ei imestagi. Aint klassivend on ikka et.. jeah.. Mina oma sarkasmi ja mõnitustega :). Tänu sellele psühholoogias vaatas ta minu otsa, kui mõnitamistest rääkisime.. oopsie.

Nüüd mõtlen ja ootan, millal kana valma saab. Mmm... Hellmansi elmajonesjaga üüber hea! Nämnämnämmm.. Aga ja, siis vaja õppida ja õppida ja.. hmm.. õppida ehk? Ja siis mõtlen, et kas käin vanama juures ära, või siiski mitte. Ööseks mõtlen ikka. Mai viiiiiitsi üldse sealt kooli roomata.

"Merilin, söööma!!"
Ilmselgelt sai söök valma. Lähen ajan kõhu punni ja siis läheb asjaks. Teen oma pransa artikli ka ilsmelt ära, mida õpetaja ammu oodanud on.

Ma ei tohiks nii tihti enam kirjutada. Imelik hakkab

SINA oled kõige parem kuulaja. Viimaste seas..

Minu vana hea sõber tuli lõpuks tagasi!! Ma olin üldse mitte õnnelik, et ta tuli. VÕi peaksin köha kohta see ütlema? Ei tea.. Las jääda. las jääda kõik mis oliiii.. las jääda kõik mis..? ok..

Tulin siis koolist ja. ei viitsi enam tagasi minna:( Võtkpall hakkab.. nii 45minuti pärast täpselt :) Ilgem laiskus on peal. Pikemat aega see. Või noh.. pigem kogu elu. Nii vähe kui mul seda olnud on. Aga siiski. Avastasin, et järgmine nädal ei ole enam 6h teisipäeviti vaid 8tundi. Pluss võrkpall.. Je.. Esmaspäev ja teisipäev, hakkangi saama kell viis lahti: Võinoh, esmaspäeviti siiski poole kuue aegu. Niiet jah.. mis seal ikka. Tuleb ära kannatada. Aga mulle tuleb järgmisest nädalast uus tund. Cartesiana. Huvitav eks? Võinoh, vähemalt nimi tundub ju. Ega ma ka täpsemalt tea, mis seal toimuma hakkab. Imelik kool nagu mul on. Ma pakun, et mingi uurimustöö värk (?). Mingi pläma. Aga loodame, et ei ole järjekorde tühja passimine. Kisub mõttetuks. Süüa tahaks. Olgu, siis veel.. hmm.. Tänasest neljast tunnikast toimusid ainult 3:) Seegi hea. Psühholoogias panime ka enam-vähem tühja. Siiski pigem mitte ..vist. Kuulasime ja õppisime, kes või kuidas saab olla hea kuulaja. Panime kirja head ja halvad omadused, mis kuulajatel on. Mismoodi nad segavad rääkijat ja mismoodi tekib rääkijal tunne, et tahetakse, et ta räägib. Minul on enamjaolt alati selline tunne, et keegi ei viitsi mu juttu kuulata, kuna pmst kõik tegelevad omaasjadega või vahivad oma tühjapassimis pilguga. Ehk siis.. polegi pilku. Blank eye. Võimisiganes. Aga seal pole midagi parata, kui ei huvita siis ikka ei huvita. Olengi aru saanud, et pole mõtet rääkida mingi oma tühjast tähjast, sest pole lihtsalt mõttet. Ajan endale tuju halvemaks, sellega et keegi ei huvitu.

Aitab.. mõttetuks kisub. Jälle. Igatahes, kell läheb ja mul oelks varstia eg astuma hakata.. Eks ma longin koolimajja. Jälle. Ja siis jah.. teen oma värgi ära. Loodan et pöial jälle valutama ei hakka. Väga loodan. Muidu on kõik, viimane kord kui lähen. Päriselt kohe.
Aga olgu, lippan!

Psst..

Kuidas saab siin videot videona panna, mitte lingina?

Lubasin ju pisut värve :)

'My head, it hurts..'

'.. each day it's getting worse'

Aaaaanyywhoo.... Täna hmm, mai tahaks nagu eriti koolist ka rääkida. Suht mõttetu kui iga post koolsit räägib.. Aga, selline nolifer olen :/

Igatahes, olin koolis. Smsimine käis jälle :( Aga siis ootasin joogat. Päev otsa mõtlesin, millest küll jooga ajal mõelda, e tnaerma ei hakakks. Ei mõelnud välja. Käskisin siis solvata mind. Kah suht ebaõnnestunud katse :D. Ma teadupärast ei ole selline inimene, kes igaasja peale solvuks või üldse solvuks. Väga harva. Ja kui solvun, siis rämedalt ikka. Aga selleks peab väga hea põhjus olema. Igatahes, ei solvnud. Proovisin joogas siis rahulikk olla. Kätlin hakkas siis naerma purskama, aga sel hektel panin oma kõrvad kähku kinni ja mõtlesin oma sõprade kurjadele nägudele. Aitas. Teinekordki. Aga mudiu möödus rahulikult. Ilge uni tuelb ka alati peale. Peale joogat ajasime klassivennaga juttu, kes ka seal käib.. ainus poiss muide :D. Siis ta oli veits wasted. Ja ütles mulle et ma olen nii nlajakas :'). Jei, mõnitasin teda ja värki. Ütles et vihkan teda.. Kes teab, kes teab :D. Aga siis kõndisime Kätliniga koju üle staadioni. Ilgem libedus oli seal. Kõndisime lume peal ja siis tegime üüber kiiret kõndi nagu jookseks veepeal. Okei.. ja siis selle tillu künka peal, kui üles hakkasime kõndima, siis kätlin lükkas mind, lükkasin vastu, lendas jalaga lumme kinni:D Ma vajusin kah siis lumme ja käisin perseli. SIis kätlin aitas üles, lükkasin tema ka, aga see jopakoll jäi vedelema sinna väikese männi alla kuhu sisse vajus. Las ta siis vedeleb. Kes see keelab. Mina nagu ikka irvasin tema üle. Oooopsieee.

Oooje, jõudsin siis lõpuks koju eks... Hullumaja, nagu ikka. Karjusid ja mai tea.. lihtsalt hullumeelne kui siin kaks sellist metsalist on. Neid ei saa lasteks nimetada, kuna nad ei oska mängida, aint karjuda ja jooosta ja lollust teha. Õudne. Ja mu pea.. veel õudsam... Valutab juba .. hmm.. mingi kolmandat nädalat ehk? Ei tea, täna oli suht hullumeelne valu. Mingi enne keskpäevca hakaks juba valutama ja siiamaani. Kell muide 19.14. Seega pääääris pikalt. Aga rohtu ma võtta ei taha. Mingi imelik olen nende rohtudega :). Üldse ei meeldi tarvitada. Viimati kasutasin rohtu suvel, pärast mandlioppi. Siis oli valuvaigisteid vaja. Sitaks. Ja enne seda oli .. ahjaa, siis kui peapõrutuse sain. Siis võtsin vist viimast korda peavalu rohtu :). Ja see oli.. 2aastat tagasi. Võimas.
Praegu tunnen, et mrudun ja võtan selle rohu ära. Eks näis. Need hullud teises toas ei anna ka ju vaikust. Ainult öösel, kui magavad. Ainus hetk.. Aga siis kahjuks magan mina ka ja vaikust ei kuulegi. A no poh pole.

Aga kevadet tahaks. Kohe tõsiselt tahaks. Tahaks lihtsalt päikest näha. Jalutada väljas, ilma kinnasteta nagu ma seda praegu teen, kuna need ununevad maha koguaeg.. Ei taha enam saabastega käia, ei taha enam mütsi kanda, ei taha enam libedat teed, ei taha lihtsalt et igalpool valge oleks. Tahaks värve :(
TAHAN MURU!

deem, palju tahan? Vähe saan. See on kindel.

Aga tegelikkuses ma olengi Poku.
Sellele ei peaks üldse tähelepanu pöörama. Vaid Peipsile ja liivale. mm.. vesi..

Ahjaa, peaks blogisse pisut värvi sisse tooma? Ei?

Yo wassaap leidiiiiis?!?

Niivisi, reedel käisin klassiõe sünnipäeval. Suht kena oli. Sõime palju palju ja klatsisime rämedalt. Pole eluses selliseid jutte kuulnud, mis seal räägiti:D. Mõnekoha pealt oli veits õudne. Sain nii palju uut informatsiooni, et no.. mai tea mis ma nüüd sellega peale hakkan. Igatahes, 39h jooksul sain ma magada 3,5h kui täpne olla, aga mul oli kohv ka. Nii mingi 8 tassi või oli 7.. enam ei mäleta.

Aga jaa.. Head koogid olid. Põhiteema :D. Laupäeval oli õhtupoole mingi mega sitt tuju ka.. Suht rumal olen, et koguaeg ära rikun mingite lollide mõtetega. Aga siis läksin kodust ära. Mõtleisn et jalutaks vanaema juurde. Kõndisingi, läksin sisi mingile suvakale bussile. Astusin sisse ja ehmusin rämedalt. vaatasin et wtf, masnon istub pingi peal? Oh, ei olnud ka. Mingi gooti moodi tegelinski, kellel olid mustad huuled, veidrad Mansoni läätsed ja siis valgeks puuderdatud feiss. No mustad riided ja skinnid teksad ka:). Juuksed olid ka veits veidrad.. Aga mitte pikad. Poh..:D

Ma lihstalt taipasin, et ma smsin LIIGA palju. Nagu liiga :D. Aga hullult külgekasvand on see. Mulle nii meeldib. Aint selle jaoks, et smsida, ma endale kõneaega laengi. Ja smsin ka ainult ühe inimesega. Mälu saab ka koguaeg täis ja siis pean kustutama. See on tsipa keeruline, kuna ei raatsi, aga midagi muud ei jää üle ka.

Aga igatahes.. jalutasin siis, sõitsin kogemata teisele poole Tartut, siis pidin ilge pika maa kõndima. MItte teglet väga, aga siiski. Hullult mõnnakas oli. Smsisin ja kõndisin, kuulasin muusikat ka. Siis läksin üle valgusfoori ja siis mingi lohh audivend kiirendab.. I wus liek wtf sa teed? Lonksiin aga aeglaselt edasi, see ei mõelnudki pidurdada:), mina jätkasin rahulikku kõndi, ei tea mida ta ootas et jooksen äkki tee pealt eest v? Mul oli roheline, niiet mingi sinna. Siis pidurdas nii 25cm minust eemal, kui sedagi. Kindad unustasin ma maha, niiet fucki oli hea näidata talle:). Mingu pangu matsu või midagi.

Läksin Comarksist ka läbi. Lõpuks ometi on sinna turva pandud. Eelmine kord nägin pealt, kudias mingi vend rottis õllet :(. Mai teadnud mida teha ka, hoidsin silma peal mul. Aga see selleks. Ostsin omale mustika tükkdiega valge šokolaadi ja kaks kohukest.
(oh jeah, sain just teada, et Hans ei tea isegi mu vanust. Hästi paned, Hans:) )

Aga jätkaks. Jõudsin babka poole, sõin kaks võikut ja läksin ära magama. Magasin nii sügavalt ja tätsa lõpp kui mõnna oli üle pika aja uni. Aga jah, tulin koju siis ja sain teada et Hans on omale blogi ja last.fm'i teinud. Woah. Päris hästi mõjub minu ära oleks. Peaksksi seda tegema jääma.
Aga noh, ma vist ei jaksa rohkem. Pole vaja ka. Keda ikka huvitab (:.

ma olen alati arvanud, et sa ei ole päris..