Tänase päeva algus ja päev ise olid päris head. Hommikul sai teiseks tunniks kooli mingud ja ühest prantsuse keelest sai ära, pidime tantsuproovi tegema. Edasised tunnid olid ka päris normaalsed, ainult ei tea, kuidas see kunsti töö läks. Aga eks näis. Niisiis, käisin peale tunde viimast korda (loodetavasti) nahaarstil. Okei, kõik on suht paranenud. Niiet see hea.
Päeva lõpp, nagu viimastel nädalatel ikka, kiskus jälle käest ära. Kopp on üldse sellest kõigest nii ees, et ma ei tea enam, mis saab või mis saada võiks. Lihtsalt selline ükskõiksus võtab võimsust ja varsti ongi.. ma ei tea. Aga jah, täiesti mõttetu ja kõik rõvedad/halvad sõnad üldse selle pihta.
Ohjah, nii nõme tunne valitseb sees juba pikemat aega, et inetu on olla kohe. Nii palju on sees kinni, mida tahaks öelda, mida tahaks teha, aga kui see soov on, siis on alati miski ees, mis takistab, mis ei lase teha ega öelda. Ja sageli ei ole see segavtegur üldse minuga seotud, vaid just nendega, kellele ma tahaksin seda öelda, kellega ma tahaksin midagi teha. Ja mõni hetk hiljem, kui vastav inimene juttu teeb või midagi, siis on isu juba kadunud ja kõik näib veelgi mõttetum. Ka mõte ise mutuub ja enam ei teki sellist tunnet sisse, et miski oleks hea, et miski saaks enesetunnet parandada. Veel enam need inetud sõnad, mis võivad teiseltpoolt vastu tulla. Kõik lihtsalt.. jah. Ilge depressiivne post mul on tunne. Aga see ei kõiguta mind üldse. Tunne on selline, mis teha.
Lisaks midagi veel masendavat, aga ei taha. Sooviks lihtsalt head ööd. Iseendale, kuna teie seda vist ei vääri.
No comments:
Post a Comment