Nightmare

Minu kallis arvuti on omadega õhtul.
Istun praegu koolsi informaatika tunnis ja olen lahe. Tüng. Pole lahe.

Täna öösel nägin ma kõige hirmsamat unenägu, mis mul viimaselajal olnud on. Algus oli kõik okei. Korra vilksatas Sass isegi sisse, kui teda kesklinnas nägin, aga siiski. Siis üks hetk olin makodus ja ootasin bussi. Kätlin tuli ka. Siis sõitsime sellle bussiga otse minu majaeest, see pidi viima meid Lõunakeskusesse. Aga samal ajal toimusid mingisugused mängud, päris püssidega, et pidi inimesi jahtima ja neid tapma. Meil olid sellsied pisikesed revolvrid käes, mingi soki sees hoidsime neid. Siis hakkasime sihtima ja minu püss muutus automaadiks. Wth eks? Aga sisi oli see juba poolenisti snaiper ja siid pidime jahtima. No üritasime sisi neid inimesi tulistada, kes olid väljaspool bussi, aga mõnele saime pihta, kuid ei surnud ära. Me kartsime rämedalt oma elu pärast, kuna nad sihtisid meid ka. Ning siis tulid mingid araablaste moodi türklased meie bussi. Nad hargnesid üle bussi ja sisi kui bussijuht sõitma hakkas, see oli ainus peatus ka, siis hakkas sõitma ja siis need araablased ütlesid, et keegi ei liiguta kuna igaühe käes oli pomm. Pomm oli revolvrite sees, et kui nad päästikule vajutavad, sisi pomm õhkeb. No päris hirmus oli. See oli kõik nii tõene, kuna need inimesed ja maastik ja värgid kõik on sama nagu päriselus. Aga noh, siis tegime tiiru ära ja mõtlesime, kudias eluga pääseda. Lõpuks olime tagasi minu maja jurues ja nad lasid meid ületee maha. Kõiki. Ütlesid, et hakkaksime jooksma, aga ei tohtinud üle tee minna. Jooksime siis nii nagu ei kunagi varem pargi suunas. Seal oli mingi hirmus võsa, mis oli tegelikult nisupõld. Jooksime sinna sisseja ma kaotasin kätlini. Hakkasin karjuma ta nime ja ta lõpuks tuli minu juurde. Teised põgenikud olid ka kuskil läheduses ja siis ma ütlesin, et ma arvan, et see on järjekordne jahtimismäng, et nemad hakkavad meid nüüd jahtima, et kõik kelel kätte saavad, surevad päriselt. Siis jooksime võsast välja et kähku koju saada ja sisi neil türklastel olid oma jahikoerad kaasas ja hobused, kellega nad jälgi ajasid. Sisi nad märkasid meid ja me jooksime. Hargnesime kätliniga laiali ja üks hakkas mind jälitama. Ma jooksin läbi poe ja hüppasin katuselt alla, siis see türklane ütles et krdi tartlased oma noorte jalgadega? wth, aga jaa, sisi jooksin ma kodu ukseni ja ta ütles, et ma võitsin, kuna ma jõudsin koju, ning et mul vedas, aga teinekord kui ma bussis olen ei vea enam ja siis ma suren, kuna pomm plahvatab.
Damn, ärkasin ja sisi mu süda peksis nagu ei kunagi varem. Suht creepy, praegu mõeldes, polnud nii hull, aga no seda nähes.. damn, mai tea mis sellega oli, et ma smsima pidin:D:D oops
aga nüüd hakkas tund niiet, tsau
Kodus ma nolifen ja pikutan voodipeal. Je. Nii igav olengi