Täitsa lõpp hind!

Eile oli kohati mõnus päev ja kohati sakkis see. Aga eilne ilm oli küll super. Ärkasin hommikul üles, kõndisin kooli ja siis ema saatis esimese tunni ajal smsi, et sai mulle perearsti juurde aja 10.30. olin õnnelik, sest siis ma ei pidanud pransasse minema. Pähe kargas mõte, et seal läheb nkn kaua, et ei jõua inkasse ka. Läksin siis peale teist tundi minema ja kõndisin. Nii hea ilm oli. Päike paistis ja hästi hea soe oli. Taevas oli hästi-hästi helesinine, kui maha ei vaataks, siis tekiks tunne nagu oleks suvi. Väga mõnus. Kuulsin linnulaulu ka :). See oli ka hästi mõnus. Smsisin ka nagu ikka.. imestasin, et arve tühjaks ei saanud. Kuna mul tuli kaks päeva tagasi sms, et kõnejääk saab otsa. Oh well, täna sain isegi veel messida. Naljakas kui hästi see vastu peab.

Aga arsti juures pidin 20minutit ootama. Minu perearsti polnud majas, siis läksin teise arsti juurde. Ta oli nagu mega sõbralik. Ma arvasin, et saan ilge moraali maha, et kaks kuud tagasi, kui võrkpallis pöial metsa läks, traumasse ei läinud. Tegi punnis silmad pähe kui rääkisin mis toimus. Pöial oli ka mega sinine. Siis rääkis ja vaatas mu pöialt. Katsus ja küsis, kas on valus. Siis kirjutas saatekirja ja mine aga vutvut röntgenisse. Olgu boss. Läksin koju, rääkisin emale ja siis võtsin vanaisa juurikad ka kaasa ja sõitsin linna. Vahepeal oli mulle Janno ka helistanud. Tahtis kokku saada. Sass tõbras oli ka temaga kaasas. Saime kesklinnas kokku ja siis küsisin neilt, kas viitsivad minuga polikliinikusse kaasa tulla. Tulidki. Kena oli neid näha üle pika pika piiiika aja. Siis nad naersid minu üle ja küsisid, kas ma suitsetasin kanepit enne kui nendega kokku sain, et ma nii palju naeran. Ei suitsetanud. Aga no sorri, ma olen järgmine kord tõsisem. Siis jalutasime haiglasse ja ma tegin pildid ära. See käe hoidmine seal röntgeni kaadervärgi all tuletas mulle meelde seda, kui Tallinnas haiglas olema pidin. Kõige haigem üldse. Vihkan Tallinna arste. Aga igatahes, siis nad tahtsid et kutseka tuleks nendega. Ei olnud nõus. Tirisid. Vägisi. Enne seda käisime konsumist ka läbi. Pidin vanaemale kraami viima. Oh issand, kui raske kott mul siis oli. Jube. Ja siis Sass tahtis mind jälle ära tappa. Ta on neid mõrvakatseid nii palju mulle teinud. Seekord peaaegu et õnnestus, aga tema kahjuks hoidsin ma jalaga pulgast kinni ja ei kukkunudki seljaga autoteele :). Ja siis muidugi mõnitasid nad seda ka, et ma solvuda ei oska. Ja kissitada. Janno veel oli normaalne, temaga oli hea juttu ajada, aga no Sass.. ta pole kunagi normalane olnud, nüüd veel ebanormaalsem. Oma meteoseksuaalsusega. No mida veel? Aga noh hiljem ma solvusin Sassi peale, et ta mulle sitaks musta lund pähe puistas ja järele ei jätnud kui ma ei ütlesin. Üldse oli ta väga nõme. Ja ma olin maitea kus ja pidin kõndima mai tea kuhu. Siis ma olin veits õnnetu. Aga noh, jõudsin siis vanaema juurde, seal sõin ja siis koju.

Täna pidin uuesti perearsti juurde minema (siiski selle sama, kelle juures eile) ja seal pidi ta rääkima mis värk mul siis käega on. Ei läinud siis kooli täna. Kätlinil oli mingi paanika, helistas miljon korda aga mai saanud vastu võtta. Olgu. Käisin arstil ära ja seal.. oioioi.. mul oli ni nõme tunne, kui sealt ära tulin. Mossitasin terve tee. Arst ütles, et mul oli kaks kuud tagasi, kui see õnnetus juhtus, räme murd ja et ma oleksin pidanud kohe minema traumasse, et siis oleks see praegu korras ja ei valutaks. Ja et praegu on uus mõra. Woho.. piilusin ka seda pilti. Naljakas oli pisut. Nii tillukesed kondid. Aga jaa, praegu on mõra ja ütles, et kipsi ei lähe, aga pean kolm nädalat vähemalt tuge kandma, mille pean ise ostma. Kehalist teha ei tohi ja võrkpalli ammugi mitte mängida. Ei tea kuidas valikkehalises nüüd hinde kätte saan. Aga jah, kirjutas mulle tõendi ja andis kirja, mida pean ostma ja kuskohast. Pidin veerikule minema, mingi nelgi tänavale. Mul polnud õrna aimugi, kus see on.

Läksin koju, aa enne seda sain parastava sõnumi (hmhh). Aga noh. Läksin koju, rääkisin emale ja siis läksin bussile. Sõitsin siis sinna veerikule. Tulin maha ja mul polnud õrna aimugi kus ma kõndima peaksin. Mõtlesin et kõnniks selles suunas, kus buss liigub. Liikusin. Mitte ühtegi seda tänavat ei tulnud vastu, mis oleksid pidanud tulema. Mõtlesin siis.. mida teha. Siis tuli Ghostbustersid meelde, et WHO YOU GONNA CALL?? GHOSTBUSTERDS.. nhoo.. ROLAND! Vahetasin kähku telefoni kaardid ära ja helistasin temale. Mingi hull päästeingel. Arvas, et tahan bussiaegu aga siis abistas mind ja ütles et ma jobukott pean ümber pöörama. Andis mulle õige suuna kätte ja ma olen väga tänulik sulle, Roland. Muide, üüber libe on linnas. Täna ma läksin mingite nõmedate kevadkossidega ka. Nii libe nendega, mõtlesin et ma murran enne ülejäänud kondid ka ära, kui kohale jõuan. Siis palun mulle kõik toed, mis teil siin on.

Jõudsin poodi. Seal oli mingi mees, siis andsin talle selle lipaka, mis arst kaasa andis. Mees ka raputas pead, et aiai miks ma traumasse ei läinud. No vabandust, et mulle haiglad ja arstid ei meeldi. Ikkagi. Võttis siis oma mõõdulindi välja, et rannet mõõta. 14cm. Tegi punnis silmi ja ohkas, vaatas siis neid tugesid ja ütles, et siin on üksainus S suurus, aga see minu jaoks suur.. oh jeesus. See veel puudus. Siis mõtles, et mida teha. Küsis mu numbrit ja siis tellis mulle XS suuruse. Ühe S suurese ka igaks juhuks, äkki too sobib. Eks näis. Lubas esmasp. helistada. Käskis mul Maavalitsusest ka läbi minna, kuna siis saaks soodustust. Käisin läbi, sain kätte selle paberi. Saan -50%. Ehk siis selle toa, mis maksab 42€ saan ma 21€. Hullud hinnad ikka. Aga tagasi tulles sain Kätliniga kokku. Jalutasime linna peal ja ma kartsin koguaeg, et maha käin. Siis naersime nagu ikka ja väga mõnus oli siis.

Hull mõttekas tekst ka.. mai saa siiani aru, miks ma seda kirjutan ja miks ma üldse blogi täidan. Võib-olla on mul vaja lihtsalt kirjutada või rääkida või mida iganes. Aga noh, kui nii siis nii. Karin ka helistas täna, et tulgu ma Viljandisse. Ja ema tahtis et järgmine nädal tema koolitööd teeksin. Eks ma pean siis midagi tegema. Järgmine nädalavahetus peab vanaisa oma juubelit ka. Võimas 80. sinna tuleb mingi terve suguvõsa pmst. Meil nii palju lapsi peres ju tegelikult. Ma lähen hulluks seal. Niiet, palun, palun peavarju, kus öösel olla.

Rebivad pooset :P